Laupäev Bernina Expressiga.

Bernina Express pühitseb sel aastal oma sajandit juubelit.

Alustasime oma reisi Valtellinas Itaaila-Shveitsi piiril asuvast linnakesest Tiranost.
Tirano raudteejaam, taustal kutsuvad lumised Alpid - meie reisisiht.

Reisiseltskond koosnes Tongist isa-emaga ja Tommist isa-emaga.
Pildil seltskonna 3 liiget Tirano jaamahoone ees.

Võtsime piletid st. Moritzisse ja tagasi.

Sellised need punased rongid siis ongi. Talvel on vagunid kinnised, aga aknaid saab avada (piltide tegemiseks ja nii).

Sõit võib avada.

Poisid on kohad sisse võtnud.

Brusio ringviadukt. Sellised viaduktid aitavad rongil järskudes kohtades kõrgust koguda.

Siin alles läheneme samale viaduktile.

Brusio linnake.

Poschiavo järv.

Issi seletab, mida aknast näha võib.

Võlutud Tommi.

Poschiavo järv juba kõrgemalt.

Siin paistis mõnus murdmaa rada.

Osa inimesi tuli rongilt maha ja pani suusad alla.

Peatus "Ospizio Bernina" meie teelõigu kõrgeimas punktis Bernina kurul - 2253 m üle merepinna. Kõrval asuv mäetipp Piz Bernina 4049 m.

Siin oli külm ja tuiskas peent lund.

Olemegi jõudnud St. Moritzisse. Teeme väikse jalutuskäigu järve ääres ja siis jälle rongi nng tuldud teed tagasi.

Hakkab juba hämarduma.

Tommi tahab lumesõda mängida.

Perepilt ka.

Taas rongis. Poistel põsed punased ja kõhud tühjad.

Algul söödi ära Tommi shokolaad ja siis Tongi võileivad.

Üks sümpaatne kivist jaamahoone teel.

Mäed hämaruses. Tagasi Tiranosse jõudsime juba pimedas ja siis veel 3 tundi autoga koju. Aga asi oli seda väärt.

Tommi pidas end väga hästi üleval. Ei jonninud kordagi ega ilmutanud väsimuse märke enne autosse jõudmist. Seal kustus ja magas terve tee koduni ning edasi terve öö. Eks hommikul tõusime 6.30 ka muidugi.